Kõige tumesinisem esmaspäev, mis lõppes helesiniselt...

Varahommik, enne tööle sättimist õnnestus Taaviga veel viimane kiire conversation läbi viia ning head soovid nii talle kui Patile edasi anda ning edu soovida. Toores tühi tööpäev, otsustasin, et nüüd, kus lund on nii palju, et rekordidki löödud, on viimane aeg asuda kasutama oma talvepuhkust. Pidanuks seda tegema juba siis kui kõik veel puhkasid, pühade aegu aga kui ikka pea ei jaga, siis teevad seda jalad. Järgmisest nädalast siis 14 päeva töövaba elu, iihaa;)

Kuna täna õnnestus jälle üks sõiduvahend nihverdada, siis leppisime Ülluga kokku, et esmaspäeval kodus ikka ei istuks. Ja no Triinule tegime ka pakkumise, mis temagi seal kodus passib. Mõeldud-tehtud! Leidsime, et on pildistamiseks sobiv ilm ja võtsime suuna jääpurikamaale Jägala-Jugala juurde. Kui siiliema ja siilipoiss pardale said, siis muutus ilm kanna pealt, lihtsalt reaalselt hakkas tuiskama. Tundus, et fotografeerimisest ei tule midagi välja. Siiski sõitsime sujuvalt Jägala poole, kuna see oli otsustatud. Mis kala see on, et iga kord kui siilidega Peterburi maanteed kasutame, on nii raju torm ja lumesadu, ah? Tänane ei erinenud karvavõrdki - nähtavus oli allpool igasugust arvestust aga siiliexpress ei lasknud end sellest segada, kulgesime sahinal ikka sihtmärgi suunas, mis sest, et teed ei olnudki sisuliselt enam näha. Sõitsin igaks juhuks keskel, kuigi kaherealisele teele oli kuidagi 3 rida lükatud. Üllu arvas, et see parempoolne on joodikutele eksimisruum...ja me olime nõus:D Jõudsime lõpuks kohale ja selgus vahva tõsiasi, et Triinu ei olnudki seal varem käinud ;) Nüüd siis poolkogemata ja meelega nägi temagi selle rippuva vee ära :) Fotomees sättis oma kolmejalgse jalutuskepi õigesse poosi ning algas toores fookuse otsimine. Kottpimedas ja tihedas sajus ei olegi see nii lihtne. Fookus käes ja pildipüssile käsud kätte antud, kammis sellel seltsimehel absoluutselt ära ja Dix hakkas ennastunustavalt saltosid tegema ning hüppas küll üht-küll teist pidi paksu ja pehmesse. Ei olnud s**t, lumehang oli - paks ja pehme. Meil Triinuga oli nalja kui palju, Triinu leidis seose, miks meid siiski mõnikord ikka veel ahvidega võrreldakse. Meie värske "lumememm aka siilitaat" seda ilmselt ei kuulnud :) Olles end siis lumest puhtaks teinud, tuunis Üllu oma lund täis sadanud fotoka moodsamatele režiimidele ning sukeldus siis taas hangedesse. Ma ei pea ütlema, et see oli reaalne koom - nii vähe on õnneks vaja ;)

Pildid käes, otsustasime siiski, et kosejuga on vaja ka altpoolt vaadata. No see trepp, see polnud kellegi trepp, ma ütlen... astmed olid nii krdi ümarad ja libedad, hea, et ühel mehel kolmejalgne käepärast oli... :) Hiilisime siis ikka lähedalt ka seda jääpurikate värki, muljetasime niisama elust enesest ja koperdasime jälle auto juurde tagasi. Triinul olid juuksed muidugi jääs, sest müts on tal alati kotis, kott on kodus ja kodu on linnas, meie aga olime jälle kusagil metsas. Suustin oma mütsi ka nii osavalt ära peita, et ei leidnud seda pikka aega, see oli autos põrandal, Triin hoidis seda hellalt oma jalgade juures soojas.

Enivei, sõitsime tagasi linna poole ja otsisime võimalust, kus DixU´t sööta. Siiliema ja mina olime üsna toitunud olekus, siiski pidasime plaani kunagi ka kusagile restosse minna, ometi leidsime end seekord Statoilist. Üllu sai pelmeenid + sandwitchi, krõpsud ning ostis meile kolme peale ühe suure kohvi...et me magama ei jääks noh :) Siis kulgesime veel kõikjal ringi, käisime lasnas ja kesklinnas ja pirtal ja pirita kosel vaateplatvormil, meenutasime Triinuga vanakooli aegu, mis sellest, et need mälestused päris ühised ei olnud, siiski leidsime, et Tekos [loe: teeninduskoolis] ei muutu aegade jooksul ikka mitte kottigi.

Linnas oli ikka paganama libe, ma vist juba mainisin, et lund ikka endiselt sadas...või noh...kui ei maininud, siis saite sellest juba ise ka aru. Auto läks ikka sinna kuhu ise soovis ja ka 6nda käiguga käis ratas ringi, see ütleb kõik.

Tegime Triinu juures maja ees ühe tossu, st mina tegin ja siis jõudsime järeldusele, et kui poiskad ajateenistusest naasevad, siis peame hankima ikka ühe projektika kamba peale, siilibussi, siis me ei näpi niisama vaid töötame ühise eesmärgi nimel ja koos saab ühe vahva sõiduki kokku klopsida. See mõte vajab veel tuunimist aga suures plaanis on idee omal kohal. Embasime Triinut ja läksime laiali.

Koduteel leidsime DixU´ga, et oli väga hea mõte keset kõige tumesinisemat esmaspäeva uimased ning kurvad kehad toast välja vedada ning kõik koos saime selle päeva lõpuks ikka helesiniseks. Uskuge mind, ma usun Tõnis Mäge, kes öölaulupeol röögatas mikrisse "mitte keegi ei võida meid kui me oleme niimoodi koos, mitte keegi!!!" Ka siis kui meid, siile ei ole nii palju koos, nagu tavaliselt, oleme me ikkagi tugevad ja toetame mõttes Teid, kes meist ajutiselt eemale sikutatud.

Dex ka täna päeval helistas, andsin talle Taavi Sinu numbri, lubas ühendust võtta, et saaksite trehvata...ja Taavi...kui seda nüüd lugeda ka saad, siis vabanda, et see kõik nii hilja valmis sai, kell on nüüd ju 1 öösel, ajal, mil te magusas unes. Kell 21:15 vaatasime kella, siis lõppes teil AK. ;) Pole hetkegi, mil me ei mõtle, kuidas Teil seal on?
Suures plaanis said meie tegemised siia kirja, palju põnevat juhtus täna kindlasti ka Teil aga küll me sellest veel kuuleme. Tervitused kõigile keda teame seal ja edu uueks alanud päevaks!!!

Sinu Triin, Üllar ja Kermo