Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin üleüldse minema ajas tagasi ning alustama sellest, kuidas said alguse siilide seiklused ja mida kõike koos on ära tehtud enne kui jõudsime mustikatega toorjuustukoogi küpsetamiseni 29.12.2009 õhtul. Aga küll me nende algusaegade meelde tuletamiseni veel jõuame.
Eilne õhtupoolik, leian end Triinu ja Taaviga Selverist. Ja võta näpust, ei olegi Ellen Niidu sulest 1977 aastal ilmunud raamatu "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" tegelased vaid täiesti ehtsast siiliperest pärit entusiastlikud koogiküpsetajad. Toorjuustu otsides sobran mädarõikaga juustu karpide virnas ning pomisen miskit habemesse. Arvatakse, et see ei lähe kohe mitte. Heh, ma teadsin seda, üritasin vist end lihtsalt huvitavaks teha. Ei õnnestunud. Leiame vajalikud produktid (nõme sõna) ja kulgeme DixU juurde, sest seal on hea ahi, isegi liiga hea:D
Kuna ma ei ole kunagi sellist kooki teinud, mida Triinu teha plaanis, siis lootsin, et proff paneb asjad paika. Nooouuuu, guess again, ka Triinu nägi seda retsepti esimest korda.
Kuna ma ei ole kunagi sellist kooki teinud, mida Triinu teha plaanis, siis lootsin, et proff paneb asjad paika. Nooouuuu, guess again, ka Triinu nägi seda retsepti esimest korda.
Niisiis oli vaja hakata improviseerima - retsept, millest jäi meelde vaid sõna "mammud" oli siiski üsna loogiline ja kõik õnnestus, olenemata sellest, et võid oli vaja vahustada aga kuna või(meie jaoks tramaeivõi) oli külmikus olnud, siis keris see end nii osavalt vispli vahele tükki, et selle kättesaamiseks oli vaja üles näidata kaasaegsemaid jõu- ja ilunumbreid. Sama lugu oli ka vispli pesemisega. Ohverdati uus matzalka aka svamm aga sellest me ei räägi rohkem.
Edasi oli juba taigen olemas, ka vormi pressitud ja kadus kiunudes ahju. Nüüd kui oli toorjuustu-vahukoore segu valmistamise aeg, siis andis mikser saba [loe: loobus kõige tähtsamal hetkel igasugusest koostööst vanemvispeldaja Triinuga] Kus häda kõige suurem, seal DixU kõige lähemal. Omanikule kodumasin kuuletus ja meie püha üritus võis mikserdamise taktis jätkuda - maru, ah? ;) Maru seepärast, et DixU-l oli pidevalt tungiv tahtmine ülipöördes olev vispel nii kõrgele kausist välja tõsta, et pritsmeid jaguks nii Triinu pükste kubemepiirkonda kui ka seinale, lauale jne.
Vaatame vahepeal, kuhu kadus Taavi? Eem, tema uurib teises toas autosid, netist ikka. Olid ilusad autod, DixU noogutab ka kõrval kaasa, mmm, Shelby, õuhhh...meie Triinuga aga tegeleme endiselt kokkamisega. Oleme vahepeal koostöös autofännidega maha jahutanud mõlemad koogi põhjad, koristanud põrandalt mustikavedeliku ning pesnud käed.
Triinu hakkas esmalt kurnatud mammusid e. mustikaid sahinal koogipõhjale laotama, seejärel valas peale toorjuustu segu ja desserdialge kadus jällegi ahju.
Meie aga läksime kenasti teise tuppa ning tegime tutvust sellise lauamänguga, nagu Imago. Aeg lendas linnutiivul, mängus saime üksteise kohta ikka nii mõndagi teada aga kuna tegemist oli koogiküpsetamise õhtuga, siis las see mäng jääda.
Kellaaeg oli sealmaal, et esimene kook pidi hakkama valmis saama. Kööki jõudes ja ahju aknast sisse piiludes röögatasime ja avasime ukse ning mõlemad koogid väljusid kuumakapist kordi kiiremini kui s**t lahtise kõhuga lehma ihust. Ilmselgelt olid küpsetised peale haakinud liigagi tumepruuni kirme. Juhtub. Ma vist kordan ennast nüüd kui ütlen, et DixU-l on tõesti LIIGA hea ahi. Lootsime, et maitseomadused ei ole selle võrra halvenenud ning jagasime kuuma piruka õelalt ja vennalikult 4jaks. Elajad, mõtled Sa? Tegelikult mitte, vormid olid üsna pisikesed, täpselt parajad, et end mitte puruks einestada.
Koogipõhjast läbi saagimisel esines tõsiseid raskusi, olime tunnistajaks olukorrale, kus mitte ainult pealmine kiht ei saanud tõsiseid kuumakahjustusi vaid ka põhi oli saanud põletushaavu ja muutunud kummihaamri ning telliskivi kõrval tõeliseks külmrelvaks selle kõige kuumemal kujul. Jaksu hammastele! Huumorist puudu ei tulnud. Sellises seltskonnas polegi see lihtsalt võimalik, et millestki puudust peaks tulema.
Nüüd ütlen midagi, mida salamisi lootsin juba käppapidi tramaeivõi sees olles - see kakuke sai paganama maitsev - hõrk ning samas pehme ja kaugeltki mitte domineeriva riivitud sidrunikoore täidlane maitsebukett täiendamas justkui äsja mamma korjatud mustikate värskust - gourmét!!!
Siseinfo aga räägib, et see eilne oli siiski vaid retsepti test ja savi, et natuke kivistiseks kiskus - uus kook on Triinu poolt praeguseks hetkeks valmis. Usun, et see tuli vigadest õpitud olekus kindlasti superluks.
Proovime seda päris kooki siis nautida homsel kümnendivahetuse üritusel, kus on koos väike aga lähedane seltskond, pluss võõrustajad. Algatuseks laksame ühed Hot-Shotid...või siis vähemalt kahed. Elame kaasa Patricku ja Taavi viimasele marudale peole enne kolmekuulist sõduri baaskursust, lakume ohtralt vahuveini, mängime seltskonnamänge, vilistame ülipaksule lumikattele ning tekitame jaanipäevale omase keskkonna, kus grillime šašlõkki, imeme vesipiibust viimast, laseme oma head soovid koos pürotehniliste abivahenditega taeva poole ja embame sodiks. Siis tantsime hommikuni.
Meeldivat kahetuhandeüheksanda viimast päeva ja kõike seda uueks aastaks, mida keegi iial soovida oskab, elu on ju seiklusi täis, tuleb need vaid ise üles otsida ja viimast võtta, me ei ela igavesti, elagem siis nii nagu iga päev oleks viimane.
Armastage üksteist!
Armastage üksteist!
Siiralt Teie,
Kerxx
PS. Loetud teksti kirjutamisega kaotasin oma blogisüütuse, seega palun kergemat karistust kui jutt on segane ja kohati liialt inside-joke-stiilis nalju täis. Samuti pole vaja mulle öelda seda, et osa juttu on minevikus, osa olevikus, olen kursis ja luban enda parandada. ;) Aitäh!
No comments:
Post a Comment