Põhjanaba

Hmm, pole ammu siia jälge jätnud, on vist viimane aeg üht-teist kirja panna.

Kolmapäeva, 20-nenda jaanuari õhtupoolikul sain kauatehtud kaunikese raamatuga ühele poole ning kõik oli valmis selleks, et neljapäeval maale kihutada puhkuse viimaseid päevi veetma. Kolmapäeva õhtul trehvasime siiski ka DixU-ga ja ajasime veits asja, kruiisisime linnas ning otsustasime Triinu kampa võtta ja sõdurpoiste õhtuse rivistuse ajaks end Vahipataljoni juurde sättida, et kaugustest näha-kuulda õhtust rivistust ning nagu patrioodile kohane, kuulata enne laiali minekut ära kaitseväe „meeskoori“ poolt esitatav hümn.

Mõeldud-tehtud. Laekusime sinna veidi varem, et esimesse ritta ikka koht sisse võtta. Veidi passimist oli aga siis nad tulid. Binokkel oli meil ka aga sellel teemal ma pikemalt ei peatuks, vist suht inside nali :D

Tulid rühmade kaupa, marssides ning võtsid rivvi, tehti mõned kõvemad röögatused ja raporteeriti, et kõik on paigas...

Ilmselgelt oli aga väljas tugev miinus ja nii meil kui ka meie „fännatavatel“ oli juba sajaprotsendiliselt "meeldivalt jahe." Seega otsustasid riigikaitsjad, et üritus on läbi ning marssisid sama kärmelt kasrmusse tagasi kui nad sealt tulid. Olime hämmelduses ja pehmelt öeldes rahulolematud, et peame uinuma ilma hümni kuulmata. Miks nad siis ei laulnud? Jäigi saladuseks aga kui aus olla, siis sellise ilmaga ei teeks ise ka ühtki üleliigset liigutust õues. Hämmeldunult hakkasime koju tagasi kulgema.

Neljapäeval, nagu lubatud, kütsin maale, tegime sealsete sõprade-sõbrantsidega mõned õlled ja lobisesime niisama nagu ikka tavaks. Reede lõunal käisime sõbraga ühe kobeda uurija-neiu juures ülekuulamisel seoses jõululaupäeva öösel pealt nähtud avariiga, andsime oma tunnistused, kirjutasime alla ja hoolimata meie ponnistustest ei kasutanud see noor daam siiski kordagi oma loodetavasti karvaseid käeraudu, karistada ta meid samuti ei tahtnud :P Ju me siis ei olnud nii pahad :)

Reede õhtul sai veidi minu kasutuses olnud crossoverile piitsa antud ning libedal teel oli lausa rohkem kui lõbus. Kui aga end külg ees lumevallist leidsin, siis ei olnud enam nii lõbus. Auto, mis juba nii suure kerega tehtud on, et võiks hea fantaasia korral isegi jeepi-poega meenutada, oli minu kiuste aga esirattaveoline ja vedavad rattad olid nii sügaval lumes, et igasugune lootus omal jõul teele tagasi saada taandus olematule levelile kui vasak esimene ratas nii sügavale oli kaevunud, et parem tagumine, mis joppamisi veel sõiduteel oli, end maast lahti võttis. Sõpruskondade kohale jõudes ning labida abiga õnnestus pooletunnise kaevandamise tulemusena siiski masin teele tagasi saada. „Elu on ikka seiklus“ mõtlesin ma endamisi muiates ja abilisi tänades. Õhtu kulmineerus kohalikus kohvikus kellel õlleklaasi, kellel teekruusi taga nalja visates ning laupäevaks plaane tehes.

Ja ootamatult oli juba laupäev, aeg ikka lendas sinna puhkuse lõpu suunas meeletu kiirusega. Ärkasin poolkohustuslikult kell 10 juba, sest head mõtted ei maga. Ajasime gängi taas kokku ning suundusime otsima jäärada, millest kuulujutud liikvel olid. Ei olnudki vaja detektiivi mängida, leidsime selle suurema vaevata mõned kilomeetrid linnast eemalt põllult, kooskõlastasime omanikega oma organiseeritud autopiinamise ning asusime kordamööda rada avastama.

Pärast esimest ringi tundus, et oleme vist tõepoolest maarajoonides, sest lämmatav kakaasha-hais tahtis tappa. Siis ühendas ära, et muidu ettevõtlikud ja tublid tegelased, kes väga tõsise ning tehnilise raja valmis meisterdasid, olid vedanud lahti lükatud teele virtsavett, mis siis külmade ilmade abiga kiirelt ära jäätus ning pakkus meile enneolematut „aroomiteraapiat“ rooli taga samal ajal käsipiduriga mämmerdamise kõrvale :) Öäkk!!!
Saime siiski oma aja peale sõidud tehtud ja jäime vaatama, kuidas üks seltsimees oma Subaru Outback 4x4-jaga ka sinna pellerisse rallima tuli. Eelviimases S-kurvis küttis ta aga sujuvalt otse ja nii kapitaalselt hange, et esimene pamper ribadeks ja auto põhja peal kinni. Vot sulle 4x4, mis kasu sellest neliveost kui kõik rattad õhus. Järgmine pooltund kulus selle selli välja aitamiseks. Tal läks veidi kehvemini paraku kui minul, sest lõhkus oma auto ja ta pidi virtsasel rajal lausa kõhuli roomama ja tungrauda kasutama, et oma auto kätte saada :P

Rajalt lahkudes haisesime korralikult ja auto haiseb ilmselt siiani. Koju, riided pessu, külm õlle näppu ja ruttu sooja sauna. See oli paradiis. Pärastlõuna ja ööootus möödusid ühel toredal juubelipeol, pidutsetud sai ikka nii, et ka pühapäeval andis tunda. Oma osa andis muidugi ka maksimaalne laudahais ja sellise autoga 130 km järjest sõita, linnukesed lendasid silme ees kui Tlna jõudsin :P Ruttu ruttu DixU ja Triinu peale ning taas Vahipataljoni juurde, seekord siiski plaaniga Taavit ka reaalselt näha. Binoklit ei olnud kaasas. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida :D
Saime veidi vähem kui tunnikese siiski juttu lobiseda ning tobitada ja muljeid vahetada. Sõdurpoisid olid saanud omale õiged nimesildid rinda ja puha, ka kaelaehe oli kaela antud, kus peal veregrupp ja kõik muud vajalikud andmed. Väga äss teema. Uurisime ka välja, miks me hümni ei kuulnud, põhjus oligi ikka ilmas, mis sa ikka laulad kui miinus pitsitab - esimene inimliku suhtumise näide kaitseväe poolt selle 3me nädala jooksul.

Seekord oli Dexter linnaloal, Pat-il aga oli külastus juba sellel ajal ära kui ma alles maal olin, seega ei olnud seekordne visiit nii produktiivne kui eelmised aga siiski jäime rahule, et sõdurpoiss jälle nähtud ja värki.

Nüüd juba teisipäev, 2 puhkusejärgset tööpäeva juba rapsitud, vist hakkan tagasi sisse elama töökeskkonda.

Ilm on kohutavalt külm, laupäeva öösel vastu pühapäeva sai kesk-eestis 30 kraadi omal nahal ära katsutud, Tlnas siiski veidi soojem ning järgnevateks päevadeks lubavad lumetormi, eks näis, ilmselt külmume kui kohe soojemaks minema ei hakka. Vähemasti on päevad juba pikemad küll kui kuu eest ;)

Aega ei muud, sattusin jälle hoogu, nüüd on viimane aeg lõpp kokku võtta.

Mõnusat suve ootust – küll ta tuleb, ega ta tulemata jää :)

Ikka Kerxxx...