Stock - mann...ei, Stock - holm ;) aka Carnaval Latino

Stockholm on Rootsi pealinn. Asub Stockholmi läänis Stockholmi valla ja kümne ümberkaudse valla territooriumil Upplandi jaSödermanlandi maakonna piiril. Teda on nimetatud Põhjala Veneetsiaks ja Mälareni kuningannaks.

1252 asutatud linna ajalooline südamik paikneb Stadeni saarel. Stockholmis on palju kauneid keskaegseid ehitisi.

Stockholm on Rootsi pealinn ning Stockholmi lääni, Stockholmi praostkonna ja Stockholmi valla keskus.

Linna pindala oli 2005. aasta 31. detsembri seisuga 37 730 hektarit.

Stockholm on Rootsi suurim asula. Statistika Keskbüroo andmetel oli Stockholmi elanike arv 2005. aasta 31. detsembri seisuga 1 252 020.

Vot selline on see svenssonite pealinna lühitutvustus vikipeedia andmeil. Möödunud nädalavahetusel oli ka meil au seda linna väisata. Seda vaid ühel ja ainsal ning äärmiselt olulisel põhjusel - meie kõigi ühisel kallikesel DixU´l oli hiljuti süntar juu.

Reis ise oli nii pikk ja värvikas, et kõike toimunut kirjeldada, selleks kuluks sama palju aega kui selle toimumiseks, seega minu poolt vaid lühike kokkuvõte, kes jaksab rohkem, see täiendab ;)

Et aga kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kogunesime reede pärastlõunal Tallinna Vanasadama D-terminali 2sel korrusel.(pagan, see on vist liiga detailne) OK, saime kokku oma reisiseltskonna, ning ootasime laevale pääsu. Merereisile olid kaasa kutsutud paljud tegelased aga tulla said seekord siis - DixU, Merks, Krissu, Triin, Warmy, Karin, Elle, Priit, Kristi, Indrek, Lauri ja Kerx. Lisaks mainitutele oli meie hiigelgrupis veel DixU kolleeg Raigo oma gängiga, kes meist siiski valdavalt eraldiseisvalt reisisid.

Et asi kohe alguseks liiga läbuks ei kisuks, siis ei alusta ma reisikirja sellest, kuidas tax-free poes juba enne laevale minekut jooki valiti vaid alustan ühest tobedast linnust ja kenast naisterahvast, kes Victoria I suunas looklevate koridoride alguses meil vastas olid. Vicky oli meie paat siis - Ehitusaasta: 2004, Pikkus: 192,9 m, Laius: 29 m, Kiirus: 22 sõlme, Jääklass: 1 A super, Tekke: 12, Reisijate arv: 2500, Kajutite arv: 740, Kajutikohti: 2254 jne jne...

Aga poseerisime selle agressiivse linnuga ning nentisime, et nüüd on reis alanud, sünnipäevapidu, millisele mina sattunud ei olnud - merel. Teadmisega, et oleme sõitmas sinna, kus umbes 50 laeva on raskete talviste olude tõttu jäävangis, teadmisega, et sellise heas mõttes hullu seltskonnaga võiks sinna vangi jäädagi, teadmisega, et tuleb maruvahva nädalavahetus, et saab küllalt kino ja et uus nädal algab raskelt aga seda kõike ühe tähtsa eesmärgi nimel - Üllu sünnipäev oli vaja maha pidada.

See lind ei taha meelest minna, kõigil tõmbas näo naerule, krdi maskott noh :) Pärast peatust ja fotosessiooni selle isendi juures (kes kutsus teda tibuks, kes pingviiniks, kes niisama lohhiks) suundusime laeva ning otsisime üles oma kajutid ning kolisime sisse. Tutvusime esmalt oma kajutitega 8ndal tekil ning seejärel tegime ükshaaval ja korraga tutvust ka meie ühise liikuva koduga. Kohapeal oli kõik, mida ühe õnnestunud nv veetmise jaoks vaja on - esmalt hea seltskond, siis pehme magamisase ja kajut, seejärel kaubandusvõrk, baarid, pubid ja kauplus jne jne. No tänapäeval teavad kõik, mis ühes kruiisideks kohandatud paadis olemas on, seega laeva iseloomustamisel ma rohke ei peatuks.

Seltskond oli meil vahva, inimesed igast eluvaldkonnast, üks huvitavam karakter kui teine, reisi käigus said ka need tegelased sujuvalt tuttavaks, kes varem kohtunud polnud - kõiki meid ühendas aga üks ja ainus tegelane, meie sünnipäevalaps(mis laps ta enam on, suur mees juba:D), tema oli valinud enda jaoks tähtsad inimesed kokku ning kõik respekteerisid reisikaaslasi kui kaaskülalisi ja suhtumine oli kõigisse ja kõigesse aupaklik :D

Mida siis sellisel sünnipäevapeol tehakse - kartulisalati ja morsi ajad on möödas, ikka šampanja ja maitsvamad pagaritooted kanti ette, lobiseti ja tervitati peo peremeest. Kaasa võetud Alias jäi sel õhtul kotinurka, sest muud sahistamist oli rohkem kui küll. Kui shampa oli joodud, siis nautlesid kõik juba muid peenemaid jooke, mida kaasa oli taritud. Ka kohalikus baaris said esimesed tantsud tehtud ja puha. Samuti ulatasime DixU´le tiivad ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Tiibadega meenub kõigile esimesena kindlasti red bulli kaubamärk või siis pesukaitsmete reklaam. Bulli ei nähtud, kaitsmeid samuti mitte aga pesu tuli päevakorrale küll. Olime pingsalt kodutööd teha üritades püüdnud välja uurida, mida DixU sünnipäevaks endale ihkab - ta ei öelnud, sest kartis, et saab omale elu esimesed stringid. Ja vot sellel hetkel see juhtus - need moodsasse aega küündivad püksikud on nüüd selle mehe garderoobis oma koha leidnud, kas ta need kunagi ka jalga paneb, sellest mina küll midagi vist kuulda, veel vähem näha ei taha aga usun, et ta siiski proovib/on juba proovinud, mis tunne on seda vigurit oma keha ümber tunda :D:D:D

aga siin põneva koha peal jääb tänane stoori rippuma, sest reis oli pikk ja kõike ei mäleta ka ju...peab vahepeal fakte kontrollima :)

Tatid viltus-lumehanges :)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma jälle alustama algusest. Nagu ikka. Nagu tavaliselt. Tekkis eiteagi kustkohast ühel heal päeval üks hea mõte. Kuna meie vabariigi sünnipäev on töörahva hulgas vabaks antud, siis et seda väärikalt mööda saata, läks see ka meie hea mõte muidugi jälle sinna tähistamise valdkonda. Ühesõnaga sai plaanitud, et kuna saabumas on riigi 92. sünnipäev, siis selle peale võtame, sest eks vanust ole juba omajagu ja riigi sünnipäev on ka meie sünnipäev :)
Mõeldud - tehtud. Pinnavabad, nagu me olime, otsustasime ilusa ilmaga hoopis linnas mõned kiiremad teha. Meil DixU-ga oli elu nagu paradiisis, naine roolis, meie kreenis :) aga sinnamaani ma alles jõuan. Ühesõnaga korjas neiu Warmy meid peale, käisime poes, hankisime 2l keefirit ja suundusime romantilisse paika mere ääres, Paljassaare poolsaarel. Sealt oli hea vaade kõikjale. Nautlesime seal ümbrust ning üksteise head seltskonda nagu ikka tavaks. Kuna juttu jätkus kauemaks, siis ei pidanud me paljuks ka vana head klassikalist Vana Tallinnat maitsta. Pealekaks seekord keefir. Mõnus kooslus, mulle igatahes meeldis, on alati meeldinud, mul juba kord on selline veidi imelik maitse. DixU aga vajus näost järjest rohkem ära, sest talle ei sümpatiseerinud see igavikulise pealinna nimega drink absoluutselt. Meenusid vanad ajad, mil see tal üldse alla ei läinud ja ka sel korral lõi barjäär ette. Suundusime kiirelt lähimasse mahajäätud ilmega tanklasse, kus valik oli niru ja arvlemine käis vaid sularaha eest. Varustasime seltsimehe õllelaadungiga. Pidu jätkus, tervitasime sünnipäevalast, lõime kokku ning jätkasime väga vasakule teemadega. Kust see kõik tuleb, mida me suust välja ajasime, seda m ei tea aga igal juhul oli emotsioon äärmiselt laes ja nalja nabani.

Püsimatud, nagu me oleme, otsustasime siiski, et liigume veidi ka ringi. Olime juba üsna ähmased, naljakas, et jook nii kiirelt pähe hakkas :)

Võtsime suuna Pirita linnaossa. Üsna TopSpa lähedal, Regati puiesteed mööda liikudes juhtus aga see, mida me ei oodanud - me jäime lumme kinni :) Vahva - mis siis ikka, mõtlesime. Talvevarustus kärmelt selga ja autot lükkama. Tundus, et kui keeruline see ikka olla saab, poistel vägijoogid naha vahel, pauerit küll. Aga vot mida sa lükkad kui merelt vähemalt sada kilomeetrit sekundis tuul hangesid minutitega kasvatab? Pugesime vahepeal autosse sooja, limpasime jooki ja siis trügisime jälle edasi. Mis aga paigast ei liikunud oli meie väike punane Chevy. Nühkisime eestpoolt kuidagimoodi ikka rajad ette, panime autole käigu sisse ja tõukasime kolmekesi. OO, see liigub, nentisime fakti ja saime ühe hangevahe võrra edasi. Tuul aga ulgus, külm hakkas näkku korduvalt aga meie ei andnud alla. Proovisime vahepeal nina soojendamise käigus helistada kõigile, kellest võiks meile abi olla aga siis leidsime, et sinna juurde ei saa ju ka mitte kuidagi mitte keegi, sest möödunud oli tunde ja auto peitus üha sügavamale hangede alla. Paremal küljel oli tuisuvaal juba nii kõrge, et küljeuksest välja pugemine nõudis tõsist pingutust.
Auto oli hangega ühte kasvanud. Lootus hakkas justkui kaduma - võtsime appi viimased õlekõrred. Asusime helistama kõikvõimalikele instantsidele, kellest meil kasu võiks olla, sest sõbrad-tuttavad olid juba niigi üles äratatud - kasutult. Tallinna abitelefon lohutas meid sellega, et iga linnaosa organiseerib ise lumetõrje aga linnaosavalitsus millegi pärast öösel ei tööta, kolmapäev on ka vaba päev(no seda me ju teadsime ise ka ning tähistasime jooksvalt) ja paluti helistada neljapäeval uuesti. No kurja, nii kaua ei olnud meil plaanis seal lumevangis küll olla. Järgmisena võtsime ette päästeameti, kell oli 2:22 kui sinna numbrile kõne sai võetud, seega oli juba üsna öö ja liikumist jäi ümberringi järjest vähemaks. Nemad lohutasid meid sellega, et kui meil autos just mõnd väikelast ei ole, siis nemad appi ei tule. Deem, oleks teadnud, oleks kusagilt mõne lapse kaasa laenanud aga no kus sa siis tead, eks? :) Korraks käis mõte, et 2 meest ja 1 neiu, et asi see laps siis teha pole aga see protsess oleks nii pikaks veninud, et enne sulanuks lumi kui meie "ühisprojekt" oleks sündinud. Pointless.

Kas ma juba mainisin, et kindad olid jääs, jalad läbimärjad ning püksid põlvini kivististeks muutunud. Jah, nii oli. Warmy´le kippus põiehäda peale ja ta otsustas lähedalasuvasse hotelli minna keha kergendama. Meie aga DixU-ga jäime vapralt autot valvama. Tegime sel ajal muidugi ka jõupingutusi edasi, et ehk saame ikka auto kätte ja liikuma. Meie ponnistustel ei olnud aga vähimatki tulemust. Seejärel astusime telefoniühendusse hiljuti keha kergendanud neiuga, kes oli juba otsaga Pirita tee ääres, et pidada kinni mõni lumetõrjet teostav tehniline abivahend, kes tee lahti lükkaks ja meid sealt päästaks. Mida aga ei olnud, oli see tehnika. Külm tahtis meid juba nii eest kui tagant võtta, aga me ei jätnud jonni. Siiski võtsime ühiselt vastu otsuse, et läheme hotelli lobbysse sooja, uurime, kas neil on meile labidat laenata ja selgitame välja, kas mõni sahk, kes neil maja ümbruse eest hoolt kannab, ka lähiajal endast elumärki võiks anda? No nii juhmi turvameest pole juba ammu näinud. Labidat neil ei olevat, viimane vist klientide poolt lõhutud või varastatud. Ka see jäi segaseks aga see oli savi, sest meid see ei aidanud. Traktor pidavat käima aga ei teadnud see tegelane, kas ta riigipühal tuleb. Juba hakkas jahuma midagi Savisaarest ja me loobusime sellest suhtlusest üsna kiirelt. Igaks juhuks siiski küsisime, kas me võime seal peatuda. Ta noogutas. Viskasime nahksohvadele lebosse, jalad olid endiselt märjad, külm oli naha vahele pugenud ja uni kippus peale. Seni kui DixU´ga silma looja lasime, tuhises Warmy mööda hotelli koridore edasi-tagasi ning rääkis programmidirektoriga asjade edasise käekäigu teemadel. Kui ta pikalt juba kadunud oli, siis hakkasime muretsema. Polnud aga põhjust. Järsku tormas ta telefon kõrva ääres nurga tagant välja, viipas välisukse poole. Ossa, ka siilides tärkas lootuskiir, nagu naks olime sohvalt püsti ja juba jälle õues. Meie piiga järel joostes jõudsime maja nurgale ning nägime ärevuse põhjust. See oli...see oli...oeh, see oli põnev hetk, nurga taga ei olnud ei miski muu kui traktor:D Siis teadsime, et oleme pääsenud. Kell oli siis juba vist 5 tuuris varahommikul. Lõpuks ometi asuti meid päästma. Traktorist oli küll umbkeelne aga noore daami juttu ta mõistis. Sai aru, et meil on auto hanges. Tormasime ummisjalu auto juurde ja nägime, kuidas ka traktor nägi vaeva, et meieni teed rajada. Olime endiselt kindlad, et me oma putukaga poleks enam kuidagi sealt välja saanud. Pisut pusimist ja tõukamist ning me olime jälle liikuma saanud. Hurraaa :D
Lehvitasime traktoristile ja põgenesime sisse lükatud teed pidi, kordagi taha vaatamata. Aga oh üllatust - traktor oli ühele ristmikule jätnud korraliku hange. Proovisime hooga sellest läbi minna aga sõitsime end taas põhja peale kinni. Kõik algas taas otsast peale. Lükkamine ei andnud tulemusi. Siis tundus, et kas enam hullemaks minna saab? Õnneks ei olnud traktor kaugel ja seekord oli sõiduki tagaosa, kus oli veokonksu aas, lahti lükatud tee poole. Sahajuht aimas, et me tema seatud lõksu langesime ja kiirustas meile siiski appi. DixU ühendas meie sõiduki ketiga traktori külge ja maru raksatusega olime hoobilt hangest väljas. Andsime meie abistajale teed, et ta saaks oma rumaluse teelt koristada. Lõpuks mõistis masinist, et kuni ta meie ees teed puhtaks ei lükka, ta meist lahti ei saa. Meile see sobis imehästi. Lõpuks olime siis Pirita teel väljas ning rattad afaldil, oli üsna kindel tunne. ME OLIME PÄÄSTETUD ! 5h lumevangis oli möödunud üsna kiiresti, seiklusi oli rohkem kui me oskasime ette näha. Suutsime ellu jääda, mis oli positiivne. Seejärel tegime tirilimpstit edasi ja kulgesime kodu poole, et enne kukke ja koitu ikka teki alla saada.

Ning mul on andmeid, et neiu piloot jõudis oma kodumaja ees veelkord kinni jääda ja vajas ka seal abi aga seda pakkus talle tema paps. Meie olime sel ajal omades kodudes, kell oli siis umbes 6 hommikul ;)

Lakkusin ühe kuuma puljongi ja pugesin teki sisse. Oi kui hea tunne oli. ;)

Selline sai meie vabariigi sünnipäeva tähistamine, põnevad olid need 24.veebruari esimesed tunnid, kus oled ootusärevuses ja lootust kaotamas, ometi optimistlik ja endiselt kõike huumoriga võttes tead, et kuidagi me ju pääseme. Elu on ikka seiklus, see aktsioon tõestas seda eriti värvikalt.

Ilusat lumevabariigi aastapäeva kõigile!

Siilipoiss sõjaväest...

Taavi ütleb:

Pole elusees nii kaine olnud kui siin:D

Põhjanaba

Hmm, pole ammu siia jälge jätnud, on vist viimane aeg üht-teist kirja panna.

Kolmapäeva, 20-nenda jaanuari õhtupoolikul sain kauatehtud kaunikese raamatuga ühele poole ning kõik oli valmis selleks, et neljapäeval maale kihutada puhkuse viimaseid päevi veetma. Kolmapäeva õhtul trehvasime siiski ka DixU-ga ja ajasime veits asja, kruiisisime linnas ning otsustasime Triinu kampa võtta ja sõdurpoiste õhtuse rivistuse ajaks end Vahipataljoni juurde sättida, et kaugustest näha-kuulda õhtust rivistust ning nagu patrioodile kohane, kuulata enne laiali minekut ära kaitseväe „meeskoori“ poolt esitatav hümn.

Mõeldud-tehtud. Laekusime sinna veidi varem, et esimesse ritta ikka koht sisse võtta. Veidi passimist oli aga siis nad tulid. Binokkel oli meil ka aga sellel teemal ma pikemalt ei peatuks, vist suht inside nali :D

Tulid rühmade kaupa, marssides ning võtsid rivvi, tehti mõned kõvemad röögatused ja raporteeriti, et kõik on paigas...

Ilmselgelt oli aga väljas tugev miinus ja nii meil kui ka meie „fännatavatel“ oli juba sajaprotsendiliselt "meeldivalt jahe." Seega otsustasid riigikaitsjad, et üritus on läbi ning marssisid sama kärmelt kasrmusse tagasi kui nad sealt tulid. Olime hämmelduses ja pehmelt öeldes rahulolematud, et peame uinuma ilma hümni kuulmata. Miks nad siis ei laulnud? Jäigi saladuseks aga kui aus olla, siis sellise ilmaga ei teeks ise ka ühtki üleliigset liigutust õues. Hämmeldunult hakkasime koju tagasi kulgema.

Neljapäeval, nagu lubatud, kütsin maale, tegime sealsete sõprade-sõbrantsidega mõned õlled ja lobisesime niisama nagu ikka tavaks. Reede lõunal käisime sõbraga ühe kobeda uurija-neiu juures ülekuulamisel seoses jõululaupäeva öösel pealt nähtud avariiga, andsime oma tunnistused, kirjutasime alla ja hoolimata meie ponnistustest ei kasutanud see noor daam siiski kordagi oma loodetavasti karvaseid käeraudu, karistada ta meid samuti ei tahtnud :P Ju me siis ei olnud nii pahad :)

Reede õhtul sai veidi minu kasutuses olnud crossoverile piitsa antud ning libedal teel oli lausa rohkem kui lõbus. Kui aga end külg ees lumevallist leidsin, siis ei olnud enam nii lõbus. Auto, mis juba nii suure kerega tehtud on, et võiks hea fantaasia korral isegi jeepi-poega meenutada, oli minu kiuste aga esirattaveoline ja vedavad rattad olid nii sügaval lumes, et igasugune lootus omal jõul teele tagasi saada taandus olematule levelile kui vasak esimene ratas nii sügavale oli kaevunud, et parem tagumine, mis joppamisi veel sõiduteel oli, end maast lahti võttis. Sõpruskondade kohale jõudes ning labida abiga õnnestus pooletunnise kaevandamise tulemusena siiski masin teele tagasi saada. „Elu on ikka seiklus“ mõtlesin ma endamisi muiates ja abilisi tänades. Õhtu kulmineerus kohalikus kohvikus kellel õlleklaasi, kellel teekruusi taga nalja visates ning laupäevaks plaane tehes.

Ja ootamatult oli juba laupäev, aeg ikka lendas sinna puhkuse lõpu suunas meeletu kiirusega. Ärkasin poolkohustuslikult kell 10 juba, sest head mõtted ei maga. Ajasime gängi taas kokku ning suundusime otsima jäärada, millest kuulujutud liikvel olid. Ei olnudki vaja detektiivi mängida, leidsime selle suurema vaevata mõned kilomeetrid linnast eemalt põllult, kooskõlastasime omanikega oma organiseeritud autopiinamise ning asusime kordamööda rada avastama.

Pärast esimest ringi tundus, et oleme vist tõepoolest maarajoonides, sest lämmatav kakaasha-hais tahtis tappa. Siis ühendas ära, et muidu ettevõtlikud ja tublid tegelased, kes väga tõsise ning tehnilise raja valmis meisterdasid, olid vedanud lahti lükatud teele virtsavett, mis siis külmade ilmade abiga kiirelt ära jäätus ning pakkus meile enneolematut „aroomiteraapiat“ rooli taga samal ajal käsipiduriga mämmerdamise kõrvale :) Öäkk!!!
Saime siiski oma aja peale sõidud tehtud ja jäime vaatama, kuidas üks seltsimees oma Subaru Outback 4x4-jaga ka sinna pellerisse rallima tuli. Eelviimases S-kurvis küttis ta aga sujuvalt otse ja nii kapitaalselt hange, et esimene pamper ribadeks ja auto põhja peal kinni. Vot sulle 4x4, mis kasu sellest neliveost kui kõik rattad õhus. Järgmine pooltund kulus selle selli välja aitamiseks. Tal läks veidi kehvemini paraku kui minul, sest lõhkus oma auto ja ta pidi virtsasel rajal lausa kõhuli roomama ja tungrauda kasutama, et oma auto kätte saada :P

Rajalt lahkudes haisesime korralikult ja auto haiseb ilmselt siiani. Koju, riided pessu, külm õlle näppu ja ruttu sooja sauna. See oli paradiis. Pärastlõuna ja ööootus möödusid ühel toredal juubelipeol, pidutsetud sai ikka nii, et ka pühapäeval andis tunda. Oma osa andis muidugi ka maksimaalne laudahais ja sellise autoga 130 km järjest sõita, linnukesed lendasid silme ees kui Tlna jõudsin :P Ruttu ruttu DixU ja Triinu peale ning taas Vahipataljoni juurde, seekord siiski plaaniga Taavit ka reaalselt näha. Binoklit ei olnud kaasas. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida :D
Saime veidi vähem kui tunnikese siiski juttu lobiseda ning tobitada ja muljeid vahetada. Sõdurpoisid olid saanud omale õiged nimesildid rinda ja puha, ka kaelaehe oli kaela antud, kus peal veregrupp ja kõik muud vajalikud andmed. Väga äss teema. Uurisime ka välja, miks me hümni ei kuulnud, põhjus oligi ikka ilmas, mis sa ikka laulad kui miinus pitsitab - esimene inimliku suhtumise näide kaitseväe poolt selle 3me nädala jooksul.

Seekord oli Dexter linnaloal, Pat-il aga oli külastus juba sellel ajal ära kui ma alles maal olin, seega ei olnud seekordne visiit nii produktiivne kui eelmised aga siiski jäime rahule, et sõdurpoiss jälle nähtud ja värki.

Nüüd juba teisipäev, 2 puhkusejärgset tööpäeva juba rapsitud, vist hakkan tagasi sisse elama töökeskkonda.

Ilm on kohutavalt külm, laupäeva öösel vastu pühapäeva sai kesk-eestis 30 kraadi omal nahal ära katsutud, Tlnas siiski veidi soojem ning järgnevateks päevadeks lubavad lumetormi, eks näis, ilmselt külmume kui kohe soojemaks minema ei hakka. Vähemasti on päevad juba pikemad küll kui kuu eest ;)

Aega ei muud, sattusin jälle hoogu, nüüd on viimane aeg lõpp kokku võtta.

Mõnusat suve ootust – küll ta tuleb, ega ta tulemata jää :)

Ikka Kerxxx...

Kui Siilid on väsinud, siis poevad nad teki sisse ja teevad näo, et on talveunes... 4.12.2009

Ja väike täiendus,Kui siilidel tuleb tuju tantsda,siis nad teevad seda.
Kui on möll,siis on MÖLL!
Tantsupalavik

Wiikend speššjal kaks - sinniVINNI eri ;)

Nagu lubatud, siis jätkub pikk-pikk pühapäev. Olime Triinu Roccasse viinud ja tõmbasime siis kohalikust Hessist rämpstoidud peale ning kihutasime Kakumäe randa - rebisime burksi ja panime plaanid paika, et kuhugi peab nii ilusa ilma puhul ikka sõitma, et mõtteid tuulutada. Mõeldud - tehtud, kõhud täis, kihutasime Lasna, DixU võttis kodust fotomasina ning Džuuli mütsi, mis ühel vahval ühisel üritusel suures tuhinas Tallinna ununes, üsna lampi otsustasime selle Rakverre ära viia.

Ilm oli perfektne - kõik puud olid mõnusalt härmas, taevas sinine ja selge nagu ennevanasti, päike laksis korralikult peale. Nautlesime mussi, head vaadet ja arutasime ikka kõige tähtsamatel elulistel teemadel. Aeg lendas ning sihtkoht hakkas lähenema - oba, nagu ei kusagilt tuli järsku nii paks udu, et tundsime end kui kaelani piimasupis - oli seda jama nüüd vaja? Mingi tšombe on alati kui seda maanteed sõidame, alati on äärmuslikud ilmastikuolud...miks, tont seda teab? Sai selgeks, et fotografeerimisest ei tule midagi välja.

Kohalikud neiud olid kõik eelmisel õhtul nii reaalse pralle maha pidanud, et kõik olid kummuli ja ei saanud toastki välja :) Mütsi saime siiski ära antud, et päris tühja ei oleks pandud.

Avastasime siis autoaknast hiilides linna vaatamisväärsusi, kolasime Põhjakeskuses ning sättisime juba minekule kui tekkis ootamatu võimalus minna sellisesse vahvasse asulasse nagu Vinni, kuna seal vajasid paar kena neidu jalutamisel seltsi. Ei olnud hetkegi kui oleksime kahelnud, autol ots ringi ning Vinni poole jeed :)

Kohale jõudes kohtusime kõigepealt Ilonaga kohaliku kaupluse ees. Dixu tuttav neiu sai ka mulle hetkega tuttavaks, hästi avatud ning vahetu suhtleja, sõbralik neiu, hakkas kohe muretsema, et kui pealinnast poisid tulid, siis peaks hakkama küll piparkooke või pizzat tuunima, nii hulluks esimene kord siiski ei läinud. Piirdusime istumisega kohalikus ujulas, jah, just, ujulas või Vinni Spa´s, nagu meile meeldis seda kutsuda. Siiski jäime kõik sündsuse piiridesse, riidedki jäid selga ning märjaks me ei saanud. Maandusime ühes lahedas Jaapani stiilis kohvikus, mis meenutaski üdini sealset kultuuri, kliima aga ei olnud vastav, nimelt oli seal kole külm. Vahepeal jõudis Ilona helistada neiu Siljale, kes samuti vajas jalutamist. Neiud võtsid tee, siilid võtsid kakaod peale ning lobisesime üksteisest ning elust enesest. Laekus ka neiu Silja;) Ja juttu jätkus kauemaks, kuigi kohvist oli tol korral asi kaugel.

Oleme ikka harjunud autoga jalutama. Seal ei olnud see võimalik, meile tehti selgeks, et nemad jalutavad iga ilmaga ilma autota. -12 Celsiuse järgi, pakkisime end sisse ja ekskursioon algas. Kolasime pargis, kulgesime kohaliku hobusetalli juurde ja siis jalutasime tagasi. Dixu tegi ikka ja jälle oma firmanippi - viskas külma peletamiseks kiiremad saltod lumehange ning kino jätkus jälle kauaks :)

Kui jalutuskäik lõppes, tänasime toredaid neide külalislahkuse eest, jätsime viisakalt emmates järgmise korrani ja lahkusime Haljala suunas. Seal käisime kalmistul, süütasime küünlad, et ka pimedal ajal oleks hingedel hubasem ning sõitsime läbi paksu-paksu udu taas tagasi pealinna.

Oli üks mõnus pühapäev ja nii tegus, et ühe korraga ei jaksanudki tervet kokkuvõtet kirja panna :) nüüdseks õnnestus siis ka teine osa jäädvustada.

Täna, kirjutamise hetkel on juba kolmapäeva õhtupoolik. Dixu on alles koolitusel ilmselt. Eile shoppasime ringi ja otsisime Dixule uut arvutilaua taga lebotamise tooli. Lõpuks õnnestus leida õige mõnus ja mugav isend. Kui ilusasti küsida, siis on lootust ehk ka oma kann sinna uue nahkse istumisaluse servale toetada, 25.- eest muidugi mõista :)

Sõjapoisid olid relvad kätte saanud ning täna said ilmselt ka juba laskmas käia, ootame huviga, millised muljed sealt tulevad?

Mina aga olen siiani vaid maganud kaua ja teinud eimidagi nagu puhkuse ajaks plaanis oligi.

Tänud ja olge ikka üksteise vastu head ;)

Teie Kerxx ;)

Wiikend speššjal ;)

Reedel kui tööpäev oli lõppenud, põgenesin kiirelt-kiirelt kontorist ning siirdusin väljateenitud talvepuhkusele. Õuhh, seda fiilingut ma ootasin. Leppisime DixU´ga kokku, et läheme seekord seiklusi otsima linnast, sest 3me kuu jooksul, mil tuttavad oleme, on alati kindla peale välja mindud ja kusagil mõne siili juures istutud ning ka sedamoodi vägagi palju ära tehtud, pole eriti mõelnudki nagu baaris läbutamise peale, arvestades, et ajad ei ole ka just kõige paremad. Mis kõige halvem, meie pole ju üldse süüdi, et need ajad nigelad on, kannatama peame aga ikka.
Enivei, saime kokku, varusime backup-joogid, siilidega ei tea ju iial, mis pärast edasi saab või millega kõik lõpeb :D Viisime auto ja asjad Lasna ning kaapisime bussiga linna. Valisime mõlemad esmalt ühe koha, kuhu läheme. Minu valik oli sel esimesel korral selline pleiss nagu seda on Novell. Põhjus lihtne - kui ma veel noor ja ilus olin, siis töötasin Central hotelli majas ja siis ka Novellis, kokku pea 3 aastat. See koht oli mu elu ja mu teine kodu, sealsed kolleegid mu teine perekond, kuna nägin neid tihemini.

Menüüs oli endiselt tuttavaid kohti ja palusin esmalt teenindajal serveerida meile linna parimad Maasika Margaritad...asi on maitses, võibolla saab linnas nüüd juba veel paremat kusagil aga mulle tundus, et siiski on hea valik...taustaks mängis Robbie Williamsi live suurel ekraanil, lobisesime, rääkisin mõningaid vahvaid seiku, kuidas elu ja olu ning töökorraldus käis, palju on nüüdseks muutunud, teenindajad uued jne jne. Toitusime lambaliha-bruschettast, mis vähemasti tundus, et ka DixUle meeldis...ning siis gurmee lõppes, vajutasime käe püksirihma vahele nagu Bundy-siilid kunagi, võtsime õlled ja lasime lõdvalt edasi. :D

OK, nii hull ei olnud tegelt :) Maksime arve ja suundusime vanalinna.

DixU valis midagi hoopis teisest vallas, et ei kisuks üksluiseks - BeerHouse´i. Olin ka ise seal varem käinud korduvalt, meeldiv koht, korralikult ruumi, hea programm, kohapeal valmistatud majaõlled. Bänd mängis, testisime, kas Märzen on ikka sama hea nagu alati - oli ikka;) Vaatasime mõnusa süldibändi saatel tantsivaid paarikesi ja leidsime, et vii niid samm kompaniii:D Püüdsime igaks juhuks tabada üht ühist tuttavat neidu, kellega sai ühendust võetud ja kes kutsus meid Kannu Pubisse, kuna ta olevat seal, koos ühe vahva neiugateistest kaaslastest ei olnud juttu...pärast pisikest arutelu krabasime takso ning kulgesime Kannu, vahepeal selgitasime välja, et seal Mait Maltis live, tundus, et ei oleks ka paha mõte ju. Olles taksoneiule lehvitanud ja ta rõõmselt järgmiste klientide juurde lubanud, sain telefonikõne, et seltskond, kuhu meid kutsuti, lahkub kohe. Tulid välja, neiu G tegi ühe kalli ja ütles, et peab lahkuma... kõige rohkem purjakil tegelased lohistati takso pardale ja läinud nad olidki. Meie nagu hunnik õnnetust seisime nõutu näoga Kannu ees. Vihastasime siis, meiega ikka nii ei teeks ja sõitsime Olümpiasse, sealne ööklubi Bonnie&Clyde ootas meid juba. See plaan tuli täiesti eikusagilt ja pilve pealt. Tegime seal mõned erilisemad ja tavalisemad dringid, nautisime viimase peal mussi, see DJ oli tõesti hoos - Rait Riim, tänkjuuu! :) Esimene lugu peale baaripukile istumist oli "Mario Bischini - No goodbye" see oli rabav :)

Kella 3me paiku öösel võtsime taxi ja kündsime Lasna tagasi, Istusime DixU juures köögis ning arutasime igapäevateemadel, väikesed koksid ka said tehtud ja oligi ootamatult laupäeva varane pealelõuna käes.

Sättisin end koju, tegin mõned protseduurid ja suundusin siis Nokia Kontserdimajja, kus oli algamas Swedbanki Filmifestival ehk kogu kohaliku grupi uusaastapidu. Detailidel ma ei peatuks, ütleksin nii palju, et oli väga tore näha üle pika aja ka neid kolleege, keda iga päev ei näe, sai tantsitud, häid toite ning mitte nii häid veine nauditud ja kõik lõppes rummiga Tonicus, pole vist palju vaja nuputada, miks ma sellel teemal pikemalt ei peatu:D

Pühapäev oli aga sootuks eriline päev. Mitte seepärast, et pole juba ammu ärganud sellel päeval kell 08:30 vaid seepärast, et oli aeg sättida end Vahipataljoni poole, Taavit vaatama. Väravas olid mingid uued prouad, keda ma varem polnud seal kohanud, ei jagand need ööd ega mütsi, ootamine võttis juba palju külastusajast...lõpuks ta siiski tuli, mees nagu muiste, vormis ja puha...tõeline sõdurpoiss. Ei osanud esiti nagu midagi öeldagi, tunnete vaka all hoidmine vajas hoopis taltsutamist aga siis saime jällenägemisrõõmu kontrolli alla ning lobisesime elust enesest nii nagu see oli sellel hetkel nii siin kui sealpool territooriumi aeda. Tekitasime ühe ühise tuttava, Hansu ka õue, et ta vanade nõksudega aitaks noorema reamehe elu lihtsamaks muuta. Tobitasime suitsunurgas, istusime sõdurikodus ja saime veidi vähem kui tunni olla kui baabad röögatasid, et kui on uued külalised, siis eelmised olgu läinud! See solvas tegelikult, see oli ennekuulmatu situatsioon...aga kuna kõik tembud, mida külalised korda saadavad, kirjutatakse külastatava korstnasse ning ta saab tõenäoliselt kuidagi karistatud, siis hoidsime madalat profiili ning lahkusime sisinal, haududes järgmiseks külastusajaks muud plaani, et saaks 2h olla ikka;) Nädala kohta 2h, seda on vähe, et mitte öelda väga vähe...eriti kui esimesel korral saad olla vaid poole sellest.

Tõsiselt hea meel oli Taavit näha ja silmast silma rääkida, see sms-imine ei ole ikka päris.

Pati sel korral näha ei õnnestunud, Rolandit poleks ka peaagu näinud, kuna ei tundnud teda ilma juusteta ära:( Aga külastus läks asja ette. See, mida edasi tegime peale Rahumäelt lahkumist ja Triinu tööle viimist, sellest juba üsna pea aga praeguseks kõigile edu, eriti ajateenijaile...et nad selles külmas vastu peaksid ning soovime neile vähem ajudesse panemist ning rohkem mõistmist!!!

Kerxx

Okkad solidaarselt seljast minema

Eilne, teisipäevane hommik tundus, et algas veidi paremates alatoonides kui tumesinisel esmaspäeval. Seda sinnamaani kui hommikul tööle hakkasin minema. Keegi neiu tuli oma Mini Cooperiga mulle kitsal teel vastu ja no me ei mahtunud kuidagi sinna ära, autode peeglid põrkasid kokku. Olin juba ahastuses, et miks kõik nii viltu veab? Siiski oli õnnelik õnnetus, kuna sõidukitel vigastusi ei tuvastatud - vahetasime kontakte ja tekitasime siis nagu liiklusjuhtumi puhul ikka väikesele tänavale paraja ummiku. Läksime sõpradena lahku. Ma ei tea, miks minuga ikka ja jälle selliseid asju juhtub??? Tööpäev sujus nagu ikka, väga väga lumiselt.

Peale tööd otsustasin siiski lõpuks okasetest aka karvkattest loobuda - plaan oli seda juba eelmisel aastal teha aga kuidagi ei õnnestunud. Olen nüüd solidaarusest riigikaitsesiilide vastu peaaegu sama kiilas ja püüan mõista, mis tunne on selliste ilmadega ilma juusteta olla - lasin suvesoengu lõigata - 2 karva 3mes reas. Tänan südamest seda inimest nüüd, kes mütsi leiutas :)

Õhtu oli vaikne, Triinuga ei jõudnudki lobiseda messengeris, Üllu ühendas lõpuks oma juhtmed kokku ning kõlarite juhtmed ka. Ülejäänud õhtupooliku asjatasin kodus enamasti, seltsisin pesumasinaga, mis teha, selline see elu on. Eile mingit treffunksi ei olnud. Getu tekitas vastu ööd paanika, et tal on õe juures midagi totaalselt jamasti, et politsei juba mängus, palus abi oma keha transportimisel Kristiinest Lasnamäele - tundsin end nagu päästeametnik, hüppasin välipükstesse, haarasin auto võtmed, nagist jope, trepist alla lipates toppisin mütsi pähe ja kihutasin Staabi poole. Olin peaaegu kohal kui noor daam helistas, et pole vaja tulla, kõik lahenes. Mis siis ikka, kablutasin koju tagasi. Arutasime DixU-ga kliima soojenemise ning maailma parandamise küsimusi ning läksin loogilisel ajal veel magama. Sõdurpoiste kohta ei ole aga endiselt suuremaid uudiseid kui see, et pühapäeval siis külastuseks paar tundi on antud.

Marurahulikuks me aga ei jää, ilmselt reedel läheme kuhugi linna istuma veitsa, vähemalt selline mõte meil DixU´ga tuli ja kui Triinu on vaba, siis haarame temagi kampa. Mitte, et me ise igavad oleksime aga annab tõsiselt tunda, et aktiivset seltskonda on vähemaks jäänud :(

Täitsa põnev oleks teada, kas Taavi saab siinset blogi lugeda ka juba? Omaette pull on kirjutada nii, sest tagantjärele on hea ju lugeda, mis ja kus ja millal tehtud sai? ;)

Lumesadu jätkub, peaasi, et külmemaks ei läheks ainult. Mõnusat marsisammu praktiseerimist poistele ja põnevaid elamusi uute kogemuste hankimisel! Guud lakk;)

Keegi Kermo

PS: Väike huumor käib asja juurde - okastest rääkides :D fotol figureeruv Taavi on sama vanaemalikult hoolitsev sõber nagu näiteks Üllu ;)

Kõige tumesinisem esmaspäev, mis lõppes helesiniselt...

Varahommik, enne tööle sättimist õnnestus Taaviga veel viimane kiire conversation läbi viia ning head soovid nii talle kui Patile edasi anda ning edu soovida. Toores tühi tööpäev, otsustasin, et nüüd, kus lund on nii palju, et rekordidki löödud, on viimane aeg asuda kasutama oma talvepuhkust. Pidanuks seda tegema juba siis kui kõik veel puhkasid, pühade aegu aga kui ikka pea ei jaga, siis teevad seda jalad. Järgmisest nädalast siis 14 päeva töövaba elu, iihaa;)

Kuna täna õnnestus jälle üks sõiduvahend nihverdada, siis leppisime Ülluga kokku, et esmaspäeval kodus ikka ei istuks. Ja no Triinule tegime ka pakkumise, mis temagi seal kodus passib. Mõeldud-tehtud! Leidsime, et on pildistamiseks sobiv ilm ja võtsime suuna jääpurikamaale Jägala-Jugala juurde. Kui siiliema ja siilipoiss pardale said, siis muutus ilm kanna pealt, lihtsalt reaalselt hakkas tuiskama. Tundus, et fotografeerimisest ei tule midagi välja. Siiski sõitsime sujuvalt Jägala poole, kuna see oli otsustatud. Mis kala see on, et iga kord kui siilidega Peterburi maanteed kasutame, on nii raju torm ja lumesadu, ah? Tänane ei erinenud karvavõrdki - nähtavus oli allpool igasugust arvestust aga siiliexpress ei lasknud end sellest segada, kulgesime sahinal ikka sihtmärgi suunas, mis sest, et teed ei olnudki sisuliselt enam näha. Sõitsin igaks juhuks keskel, kuigi kaherealisele teele oli kuidagi 3 rida lükatud. Üllu arvas, et see parempoolne on joodikutele eksimisruum...ja me olime nõus:D Jõudsime lõpuks kohale ja selgus vahva tõsiasi, et Triinu ei olnudki seal varem käinud ;) Nüüd siis poolkogemata ja meelega nägi temagi selle rippuva vee ära :) Fotomees sättis oma kolmejalgse jalutuskepi õigesse poosi ning algas toores fookuse otsimine. Kottpimedas ja tihedas sajus ei olegi see nii lihtne. Fookus käes ja pildipüssile käsud kätte antud, kammis sellel seltsimehel absoluutselt ära ja Dix hakkas ennastunustavalt saltosid tegema ning hüppas küll üht-küll teist pidi paksu ja pehmesse. Ei olnud s**t, lumehang oli - paks ja pehme. Meil Triinuga oli nalja kui palju, Triinu leidis seose, miks meid siiski mõnikord ikka veel ahvidega võrreldakse. Meie värske "lumememm aka siilitaat" seda ilmselt ei kuulnud :) Olles end siis lumest puhtaks teinud, tuunis Üllu oma lund täis sadanud fotoka moodsamatele režiimidele ning sukeldus siis taas hangedesse. Ma ei pea ütlema, et see oli reaalne koom - nii vähe on õnneks vaja ;)

Pildid käes, otsustasime siiski, et kosejuga on vaja ka altpoolt vaadata. No see trepp, see polnud kellegi trepp, ma ütlen... astmed olid nii krdi ümarad ja libedad, hea, et ühel mehel kolmejalgne käepärast oli... :) Hiilisime siis ikka lähedalt ka seda jääpurikate värki, muljetasime niisama elust enesest ja koperdasime jälle auto juurde tagasi. Triinul olid juuksed muidugi jääs, sest müts on tal alati kotis, kott on kodus ja kodu on linnas, meie aga olime jälle kusagil metsas. Suustin oma mütsi ka nii osavalt ära peita, et ei leidnud seda pikka aega, see oli autos põrandal, Triin hoidis seda hellalt oma jalgade juures soojas.

Enivei, sõitsime tagasi linna poole ja otsisime võimalust, kus DixU´t sööta. Siiliema ja mina olime üsna toitunud olekus, siiski pidasime plaani kunagi ka kusagile restosse minna, ometi leidsime end seekord Statoilist. Üllu sai pelmeenid + sandwitchi, krõpsud ning ostis meile kolme peale ühe suure kohvi...et me magama ei jääks noh :) Siis kulgesime veel kõikjal ringi, käisime lasnas ja kesklinnas ja pirtal ja pirita kosel vaateplatvormil, meenutasime Triinuga vanakooli aegu, mis sellest, et need mälestused päris ühised ei olnud, siiski leidsime, et Tekos [loe: teeninduskoolis] ei muutu aegade jooksul ikka mitte kottigi.

Linnas oli ikka paganama libe, ma vist juba mainisin, et lund ikka endiselt sadas...või noh...kui ei maininud, siis saite sellest juba ise ka aru. Auto läks ikka sinna kuhu ise soovis ja ka 6nda käiguga käis ratas ringi, see ütleb kõik.

Tegime Triinu juures maja ees ühe tossu, st mina tegin ja siis jõudsime järeldusele, et kui poiskad ajateenistusest naasevad, siis peame hankima ikka ühe projektika kamba peale, siilibussi, siis me ei näpi niisama vaid töötame ühise eesmärgi nimel ja koos saab ühe vahva sõiduki kokku klopsida. See mõte vajab veel tuunimist aga suures plaanis on idee omal kohal. Embasime Triinut ja läksime laiali.

Koduteel leidsime DixU´ga, et oli väga hea mõte keset kõige tumesinisemat esmaspäeva uimased ning kurvad kehad toast välja vedada ning kõik koos saime selle päeva lõpuks ikka helesiniseks. Uskuge mind, ma usun Tõnis Mäge, kes öölaulupeol röögatas mikrisse "mitte keegi ei võida meid kui me oleme niimoodi koos, mitte keegi!!!" Ka siis kui meid, siile ei ole nii palju koos, nagu tavaliselt, oleme me ikkagi tugevad ja toetame mõttes Teid, kes meist ajutiselt eemale sikutatud.

Dex ka täna päeval helistas, andsin talle Taavi Sinu numbri, lubas ühendust võtta, et saaksite trehvata...ja Taavi...kui seda nüüd lugeda ka saad, siis vabanda, et see kõik nii hilja valmis sai, kell on nüüd ju 1 öösel, ajal, mil te magusas unes. Kell 21:15 vaatasime kella, siis lõppes teil AK. ;) Pole hetkegi, mil me ei mõtle, kuidas Teil seal on?
Suures plaanis said meie tegemised siia kirja, palju põnevat juhtus täna kindlasti ka Teil aga küll me sellest veel kuuleme. Tervitused kõigile keda teame seal ja edu uueks alanud päevaks!!!

Sinu Triin, Üllar ja Kermo