Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma jälle alustama algusest. Nagu ikka. Nagu tavaliselt. Tekkis eiteagi kustkohast ühel heal päeval üks hea mõte. Kuna meie vabariigi sünnipäev on töörahva hulgas vabaks antud, siis et seda väärikalt mööda saata, läks see ka meie hea mõte muidugi jälle sinna tähistamise valdkonda. Ühesõnaga sai plaanitud, et kuna saabumas on riigi 92. sünnipäev, siis selle peale võtame, sest eks vanust ole juba omajagu ja riigi sünnipäev on ka meie sünnipäev :)
Mõeldud - tehtud. Pinnavabad, nagu me olime, otsustasime ilusa ilmaga hoopis linnas mõned kiiremad teha. Meil DixU-ga oli elu nagu paradiisis, naine roolis, meie kreenis :) aga sinnamaani ma alles jõuan. Ühesõnaga korjas neiu Warmy meid peale, käisime poes, hankisime 2l keefirit ja suundusime romantilisse paika mere ääres, Paljassaare poolsaarel. Sealt oli hea vaade kõikjale. Nautlesime seal ümbrust ning üksteise head seltskonda nagu ikka tavaks. Kuna juttu jätkus kauemaks, siis ei pidanud me paljuks ka vana head klassikalist Vana Tallinnat maitsta. Pealekaks seekord keefir. Mõnus kooslus, mulle igatahes meeldis, on alati meeldinud, mul juba kord on selline veidi imelik maitse. DixU aga vajus näost järjest rohkem ära, sest talle ei sümpatiseerinud see igavikulise pealinna nimega drink absoluutselt. Meenusid vanad ajad, mil see tal üldse alla ei läinud ja ka sel korral lõi barjäär ette. Suundusime kiirelt lähimasse mahajäätud ilmega tanklasse, kus valik oli niru ja arvlemine käis vaid sularaha eest. Varustasime seltsimehe õllelaadungiga. Pidu jätkus, tervitasime sünnipäevalast, lõime kokku ning jätkasime väga vasakule teemadega. Kust see kõik tuleb, mida me suust välja ajasime, seda m ei tea aga igal juhul oli emotsioon äärmiselt laes ja nalja nabani.
Mõeldud - tehtud. Pinnavabad, nagu me olime, otsustasime ilusa ilmaga hoopis linnas mõned kiiremad teha. Meil DixU-ga oli elu nagu paradiisis, naine roolis, meie kreenis :) aga sinnamaani ma alles jõuan. Ühesõnaga korjas neiu Warmy meid peale, käisime poes, hankisime 2l keefirit ja suundusime romantilisse paika mere ääres, Paljassaare poolsaarel. Sealt oli hea vaade kõikjale. Nautlesime seal ümbrust ning üksteise head seltskonda nagu ikka tavaks. Kuna juttu jätkus kauemaks, siis ei pidanud me paljuks ka vana head klassikalist Vana Tallinnat maitsta. Pealekaks seekord keefir. Mõnus kooslus, mulle igatahes meeldis, on alati meeldinud, mul juba kord on selline veidi imelik maitse. DixU aga vajus näost järjest rohkem ära, sest talle ei sümpatiseerinud see igavikulise pealinna nimega drink absoluutselt. Meenusid vanad ajad, mil see tal üldse alla ei läinud ja ka sel korral lõi barjäär ette. Suundusime kiirelt lähimasse mahajäätud ilmega tanklasse, kus valik oli niru ja arvlemine käis vaid sularaha eest. Varustasime seltsimehe õllelaadungiga. Pidu jätkus, tervitasime sünnipäevalast, lõime kokku ning jätkasime väga vasakule teemadega. Kust see kõik tuleb, mida me suust välja ajasime, seda m ei tea aga igal juhul oli emotsioon äärmiselt laes ja nalja nabani.
Püsimatud, nagu me oleme, otsustasime siiski, et liigume veidi ka ringi. Olime juba üsna ähmased, naljakas, et jook nii kiirelt pähe hakkas :)
Võtsime suuna Pirita linnaossa. Üsna TopSpa lähedal, Regati puiesteed mööda liikudes juhtus aga see, mida me ei oodanud - me jäime lumme kinni :) Vahva - mis siis ikka, mõtlesime. Talvevarustus kärmelt selga ja autot lükkama. Tundus, et kui keeruline see ikka olla saab, poistel vägijoogid naha vahel, pauerit küll. Aga vot mida sa lükkad kui merelt vähemalt sada kilomeetrit sekundis tuul hangesid minutitega kasvatab? Pugesime vahepeal autosse sooja, limpasime jooki ja siis trügisime jälle edasi. Mis aga paigast ei liikunud oli meie väike punane Chevy. Nühkisime eestpoolt kuidagimoodi ikka rajad ette, panime autole käigu sisse ja tõukasime kolmekesi. OO, see liigub, nentisime fakti ja saime ühe hangevahe võrra edasi. Tuul aga ulgus, külm hakkas näkku korduvalt aga meie ei andnud alla. Proovisime vahepeal nina soojendamise käigus helistada kõigile, kellest võiks meile abi olla aga siis leidsime, et sinna juurde ei saa ju ka mitte kuidagi mitte keegi, sest möödunud oli tunde ja auto peitus üha sügavamale hangede alla. Paremal küljel oli tuisuvaal juba nii kõrge, et küljeuksest välja pugemine nõudis tõsist pingutust.
Auto oli hangega ühte kasvanud. Lootus hakkas justkui kaduma - võtsime appi viimased õlekõrred. Asusime helistama kõikvõimalikele instantsidele, kellest meil kasu võiks olla, sest sõbrad-tuttavad olid juba niigi üles äratatud - kasutult. Tallinna abitelefon lohutas meid sellega, et iga linnaosa organiseerib ise lumetõrje aga linnaosavalitsus millegi pärast öösel ei tööta, kolmapäev on ka vaba päev(no seda me ju teadsime ise ka ning tähistasime jooksvalt) ja paluti helistada neljapäeval uuesti. No kurja, nii kaua ei olnud meil plaanis seal lumevangis küll olla. Järgmisena võtsime ette päästeameti, kell oli 2:22 kui sinna numbrile kõne sai võetud, seega oli juba üsna öö ja liikumist jäi ümberringi järjest vähemaks. Nemad lohutasid meid sellega, et kui meil autos just mõnd väikelast ei ole, siis nemad appi ei tule. Deem, oleks teadnud, oleks kusagilt mõne lapse kaasa laenanud aga no kus sa siis tead, eks? :) Korraks käis mõte, et 2 meest ja 1 neiu, et asi see laps siis teha pole aga see protsess oleks nii pikaks veninud, et enne sulanuks lumi kui meie "ühisprojekt" oleks sündinud. Pointless.
Auto oli hangega ühte kasvanud. Lootus hakkas justkui kaduma - võtsime appi viimased õlekõrred. Asusime helistama kõikvõimalikele instantsidele, kellest meil kasu võiks olla, sest sõbrad-tuttavad olid juba niigi üles äratatud - kasutult. Tallinna abitelefon lohutas meid sellega, et iga linnaosa organiseerib ise lumetõrje aga linnaosavalitsus millegi pärast öösel ei tööta, kolmapäev on ka vaba päev(no seda me ju teadsime ise ka ning tähistasime jooksvalt) ja paluti helistada neljapäeval uuesti. No kurja, nii kaua ei olnud meil plaanis seal lumevangis küll olla. Järgmisena võtsime ette päästeameti, kell oli 2:22 kui sinna numbrile kõne sai võetud, seega oli juba üsna öö ja liikumist jäi ümberringi järjest vähemaks. Nemad lohutasid meid sellega, et kui meil autos just mõnd väikelast ei ole, siis nemad appi ei tule. Deem, oleks teadnud, oleks kusagilt mõne lapse kaasa laenanud aga no kus sa siis tead, eks? :) Korraks käis mõte, et 2 meest ja 1 neiu, et asi see laps siis teha pole aga see protsess oleks nii pikaks veninud, et enne sulanuks lumi kui meie "ühisprojekt" oleks sündinud. Pointless.
Kas ma juba mainisin, et kindad olid jääs, jalad läbimärjad ning püksid põlvini kivististeks muutunud. Jah, nii oli. Warmy´le kippus põiehäda peale ja ta otsustas lähedalasuvasse hotelli minna keha kergendama. Meie aga DixU-ga jäime vapralt autot valvama. Tegime sel ajal muidugi ka jõupingutusi edasi, et ehk saame ikka auto kätte ja liikuma. Meie ponnistustel ei olnud aga vähimatki tulemust. Seejärel astusime telefoniühendusse hiljuti keha kergendanud neiuga, kes oli juba otsaga Pirita tee ääres, et pidada kinni mõni lumetõrjet teostav tehniline abivahend, kes tee lahti lükkaks ja meid sealt päästaks. Mida aga ei olnud, oli see tehnika. Külm tahtis meid juba nii eest kui tagant võtta, aga me ei jätnud jonni. Siiski võtsime ühiselt vastu otsuse, et läheme hotelli lobbysse sooja, uurime, kas neil on meile labidat laenata ja selgitame välja, kas mõni sahk, kes neil maja ümbruse eest hoolt kannab, ka lähiajal endast elumärki võiks anda? No nii juhmi turvameest pole juba ammu näinud. Labidat neil ei olevat, viimane vist klientide poolt lõhutud või varastatud. Ka see jäi segaseks aga see oli savi, sest meid see ei aidanud. Traktor pidavat käima aga ei teadnud see tegelane, kas ta riigipühal tuleb. Juba hakkas jahuma midagi Savisaarest ja me loobusime sellest suhtlusest üsna kiirelt. Igaks juhuks siiski küsisime, kas me võime seal peatuda. Ta noogutas. Viskasime nahksohvadele lebosse, jalad olid endiselt märjad, külm oli naha vahele pugenud ja uni kippus peale. Seni kui DixU´ga silma looja lasime, tuhises Warmy mööda hotelli koridore edasi-tagasi ning rääkis programmidirektoriga asjade edasise käekäigu teemadel. Kui ta pikalt juba kadunud oli, siis hakkasime muretsema. Polnud aga põhjust. Järsku tormas ta telefon kõrva ääres nurga tagant välja, viipas välisukse poole. Ossa, ka siilides tärkas lootuskiir, nagu naks olime sohvalt püsti ja juba jälle õues. Meie piiga järel joostes jõudsime maja nurgale ning nägime ärevuse põhjust. See oli...see oli...oeh, see oli põnev hetk, nurga taga ei olnud ei miski muu kui traktor:D Siis teadsime, et oleme pääsenud. Kell oli siis juba vist 5 tuuris varahommikul. Lõpuks ometi asuti meid päästma. Traktorist oli küll umbkeelne aga noore daami juttu ta mõistis. Sai aru, et meil on auto hanges. Tormasime ummisjalu auto juurde ja nägime, kuidas ka traktor nägi vaeva, et meieni teed rajada. Olime endiselt kindlad, et me oma putukaga poleks enam kuidagi sealt välja saanud. Pisut pusimist ja tõukamist ning me olime jälle liikuma saanud. Hurraaa :D
Lehvitasime traktoristile ja põgenesime sisse lükatud teed pidi, kordagi taha vaatamata. Aga oh üllatust - traktor oli ühele ristmikule jätnud korraliku hange. Proovisime hooga sellest läbi minna aga sõitsime end taas põhja peale kinni. Kõik algas taas otsast peale. Lükkamine ei andnud tulemusi. Siis tundus, et kas enam hullemaks minna saab? Õnneks ei olnud traktor kaugel ja seekord oli sõiduki tagaosa, kus oli veokonksu aas, lahti lükatud tee poole. Sahajuht aimas, et me tema seatud lõksu langesime ja kiirustas meile siiski appi. DixU ühendas meie sõiduki ketiga traktori külge ja maru raksatusega olime hoobilt hangest väljas. Andsime meie abistajale teed, et ta saaks oma rumaluse teelt koristada. Lõpuks mõistis masinist, et kuni ta meie ees teed puhtaks ei lükka, ta meist lahti ei saa. Meile see sobis imehästi. Lõpuks olime siis Pirita teel väljas ning rattad afaldil, oli üsna kindel tunne. ME OLIME PÄÄSTETUD ! 5h lumevangis oli möödunud üsna kiiresti, seiklusi oli rohkem kui me oskasime ette näha. Suutsime ellu jääda, mis oli positiivne. Seejärel tegime tirilimpstit edasi ja kulgesime kodu poole, et enne kukke ja koitu ikka teki alla saada.
Ning mul on andmeid, et neiu piloot jõudis oma kodumaja ees veelkord kinni jääda ja vajas ka seal abi aga seda pakkus talle tema paps. Meie olime sel ajal omades kodudes, kell oli siis umbes 6 hommikul ;)
Lehvitasime traktoristile ja põgenesime sisse lükatud teed pidi, kordagi taha vaatamata. Aga oh üllatust - traktor oli ühele ristmikule jätnud korraliku hange. Proovisime hooga sellest läbi minna aga sõitsime end taas põhja peale kinni. Kõik algas taas otsast peale. Lükkamine ei andnud tulemusi. Siis tundus, et kas enam hullemaks minna saab? Õnneks ei olnud traktor kaugel ja seekord oli sõiduki tagaosa, kus oli veokonksu aas, lahti lükatud tee poole. Sahajuht aimas, et me tema seatud lõksu langesime ja kiirustas meile siiski appi. DixU ühendas meie sõiduki ketiga traktori külge ja maru raksatusega olime hoobilt hangest väljas. Andsime meie abistajale teed, et ta saaks oma rumaluse teelt koristada. Lõpuks mõistis masinist, et kuni ta meie ees teed puhtaks ei lükka, ta meist lahti ei saa. Meile see sobis imehästi. Lõpuks olime siis Pirita teel väljas ning rattad afaldil, oli üsna kindel tunne. ME OLIME PÄÄSTETUD ! 5h lumevangis oli möödunud üsna kiiresti, seiklusi oli rohkem kui me oskasime ette näha. Suutsime ellu jääda, mis oli positiivne. Seejärel tegime tirilimpstit edasi ja kulgesime kodu poole, et enne kukke ja koitu ikka teki alla saada.
Ning mul on andmeid, et neiu piloot jõudis oma kodumaja ees veelkord kinni jääda ja vajas ka seal abi aga seda pakkus talle tema paps. Meie olime sel ajal omades kodudes, kell oli siis umbes 6 hommikul ;)
Lakkusin ühe kuuma puljongi ja pugesin teki sisse. Oi kui hea tunne oli. ;)
Selline sai meie vabariigi sünnipäeva tähistamine, põnevad olid need 24.veebruari esimesed tunnid, kus oled ootusärevuses ja lootust kaotamas, ometi optimistlik ja endiselt kõike huumoriga võttes tead, et kuidagi me ju pääseme. Elu on ikka seiklus, see aktsioon tõestas seda eriti värvikalt.
Ilusat lumevabariigi aastapäeva kõigile!
1 comment:
se aastapäev jääb kül sigakauaks meelde.ja se teelõik samuti...on läbitav ainult suvisel ajal.kevadel võime uuetsi proovia aga siis ilmselt kummipaadiga.
Post a Comment